Inimesel on kaks alalõualiigest, mis ühendavad alalõualuu koljuga. Need liigesed aitavad suud avada ja sulgeda näiteks rääkimisel, söömisel ja haigutamisel. 

Alalõualiigese piirkonnas võib valu tekkida mitmel põhjusel. Üks valu võimalikest põhjustest on hammaste tugev kokku surumine või krigistamine. Need sümptomid võivad esineda nii koos kui eraldi, päeval stressirohkemas olukorras või öösel magades. 

Krigistamisele või hammaste kokku surumisele viitavad: 

• Hammaste kulunud pinnad 
  
• Hambad on katki või neist on murdunud kilde 
  
• Hambad on tundlikumad 
  
• Valu või valulikkus näopiirkonnas 
  
• Väsimus või pinge alalõualiigeses 
  
• Kõrvavalu (aga kõrvadega probleeme ei ole) 

Alalõualiigese valu võivad põhjustada ka probleemid hambumuses. Hambumuseks nimetatakse asendit, millesse jäävad üla- ja alakaare hambad suu sulgemisel. Probleemid hambumuses võivad olla näiteks puuduv hammas või hammaste vale asend. Muutused hambumuses võivad tekitada olukorra, kus alalõualiigest ümbritsevad lihased peavad hammaste kokku liigutamiseks tegema rohkem tööd ning ajapikku võib see hakata põhjustama valu. 

Alalõualiigese valu võib põhjustada näiteks sage nätsu närimine. Seda olukorda võib võrrelda raskuse tõstmisega. Mitmete korduste järel võivad lihased muutuda valulikuks. 

Kui kahtlustad, et peavalu võib olla hammastega seotud, siis konsulteeri oma hambaarstiga. Hambaarst saab hambalaborist tellida spetsiaalse akrüülist hambakaitse (bruksismikape).

Alalõualiigese valudest vabanemiseks võid alustada näiteks nendest sammudest: 

• Ära näri küüsi, huuli, põski või teisi esemeid nagu nt pastakad, pliiatsid. 
  
• Kui sa räägid palju telefoniga, siis proovi kasutada valjuhääldit või mõnda teist hands-free süsteemi, mida ei saa suruda vastu pead. 
  
• Ära liialda nätsu närimisega. 
  
• Väldi kõvade ja nätskete toitude närimist, mis võib tekitada lõuale lisakoormust. Suurte ampsude asemel lõika toit väiksemateks ampsudeks. 
  
• Kõige tähtsam: Puhkeolekus on alalõug vabalt ning hambad ei hammusta kokku – jälgi seda! 
  

Pildi allikas: Freepik

Kroonilise igemepõletiku korral veritseb ige juba kergel kokkupuutel. Nii satuvad bakterid vereringesse näiteks hambaid harjates või tihkemat toitu närides. 

Ohtlik on just pidev baktereemia ehk bakterite sattumine vereringesse. Vereringesse tunginud bakterid käivitavad süsteemse põletiku reaktsiooniahela, milles kannatavad ka haiguskoldest eemalolevad organid. 

Suuinfektsiooni riskitegurite kontrollimine on kõige lihtsam ja odavam viis südametervise positiivseks mõjutamiseks. Igemete veritsemise korral pea nõu oma hambaarstiga. 

Pildi allikas: Freepik

Probleemid alalõualiigestega võivad alguse saada erinevatest põhjustest – hambumushäired, puuduvad hambad, trauma liigese piirkonnas, põletik või kulumine liigese sees, hammaste pingeline kokku surumine. 

Probleemid alalõualiigestega väljenduvad erinevate sümptomitena – valu liigeses või näo valulikkus selle ümber, suu avamine on piiratud, alalõua liigutamisel tekib heli (naksumine, krigisemine, plõksumine), valu suu avamisel, alalõualuu ootamatu “lukustumine” (suud ei ole võimalik ilma abita avada või sulgeda). Võivad esineda ka peavalud, pearinglus, väsimus ja unetus.

Sümptomite ravi sõltub probleemi põhjustest. Vastavalt olukorrale võib arst või hambaarst määrata põletiku- ja valuravi, suunata hambumuse korrigeerimiseks ortodondi vastuvõtule või suunata hammaste asendamiseks proteese valmistava hambaarsti vastuvõtule. Kasutatakse ka kirurgilisi ravivõimalusi ning füsioteraapiat lõualuulihaste tugevdamiseks.

Pildi allikas: Freepik 

Aftid võivad olla ümmarguse või ovaalse kujuga ja tekkida peaaegu kõikjal suuõõnes – huulte sisepinnal, suulael või keelel ja selle ümbruses. 

Aftid tekivad tüüpiliselt punetava alana. Seejärel muutuvad need haavanditeks, mis on kaetud helehalli katuga ja mida ümbritseb punetav ala. 

Paranemise aeg võib ulatuda mõnest päevast mitme nädalani ning haavandiepisoodide vaheline aeg võib varieeruda päevadest kuni kuudeni. 

Tavaliselt püsivad aftid 4...7 päeva ja korduvad 2...6 korda aastas. 

Aftide põhjus on teadmata. 


Aftide tekkeks võib olla geneetiline eelsoodumus, samuti võib põhjus olla seotud suusisese traumaga (nt hambaravi, murdunud hamba terav pind, liiga tugev hammaste harjamine). Mitmed aftide tekke riskitegurid on seotud stressiga. 

Aftide põhilised sümptomid on põletustunne, kipitus ja valu suus, mis sageli süvenevad rääkimise, söömise ja joomise ajal (eriti kuuma või vürtsika toidu ja happeliste jookide puhul). Seda põhjustavad suuõõnes paiknevad tundlikud närvilõpmed. Tavaliselt on need limaskesta all hästi kaitstud, kuid aftide korral puutuvad need otseselt kokku ärritajaga. 

Valu suus on kõige tugevam haavandi moodustumisele vahetult järgnevate päevade jooksul ja see väheneb haavandi paranedes. 

Kui aftid püsivad üle kümne päeva või haaravad suurema piirkonna, pidage nõu hambaarsti või arstiga. Aftid võivad olla ka muude tõsiste terviseprobleemide sümptomiks. 

Pildi allikas: Freepik
Pildi allikas: Wikipedia

Kui esimesed närimiskummid arvatakse olevat kõvenenud puuvaigust, siis tänapäeval on nätsud valmistatud enamasti sünteetilisest kummist. 

Sage nätsu närimine võib meie tervisele osutuda hoopis kahjulikuks. 

Nätsu närimisel neelame alla ka õhku, mis võib põhjustada kõhuvalu ning puhitust. Närimine saadab kehale signaali, et on aeg toitu seedima hakata, kuid ilma toiduta tekitab närimine vaid maohapete ületootmist. 

Nätsud võivad sisaldada suhkruid, mis aitavad kaasa kaariese ehk hambaaukude tekkele. Suhkruvabades närimiskummides võib leida happelisi maitsetekitajaid, mis koos närimisliigutustega aitavad kaasa hammaste kulumisele. 

Närides nätsu pigem ühe suu poolega võivad tekkida kaebused alalõualiigeses. Alalõua toetavad lihased võivad ühe suu poolega närimise tulemusel minna tasakaalust välja ning selle tulemusel tekivad alalõualiigese või näo piirkonda valud. 

Nätsu närimine ei ole lahendus halva hingeõhu vastu – see ainult peidab seda. Halva hingeõhu vastu aitab korrektne ravi, sõltuvalt sellest, kas põhjus peitub suus või probleemides seedeelundkonnas. 

Suhkruvabades närimiskummides kasutatavad suhkuralkoholid on suures koguses tarbimisel kõhtu lahtistava toimega. Sellest tulenevalt võib liigne nätsu närimine põhjustada ka kõhuvaevusi ning kõhulahtisust. 

Pildi allikas: Freepik

Tavaliselt sõltub hambaaugu tekkimise kiirus sellest, kui palju augu tekkimist soodustavaid faktoreid inimese harjumustes esineb. 

Hambaaugu tekkimist mõjutavad näiteks: 

• Kõrge happesuse tase suus – sage happeliste toitude/jookide tarbimine, reflukshaigus 
  
• Sage hapetega kokku puutumine – näksimise järgselt tekib suus happeline keskkond 
  
• Hambaemaili tugevus ja paksus – fluoriidiga hambapasta kasutamine aitab hambaemaili muuta happerünnakutele vastupidavamaks 
  
• Hambaauk tekib enamasti kohtadesse, kust on hambaid keerulisem puhastada, näiteks hammaste vahedesse 

Hambaaugu tekkimise algstaadiumis võib märgata hamba pinnal valget laiku, mis harjamisega hamba pinnalt ei eemaldu. Selline laik võib aja jooksul areneda hambaauguks. 

Tekkinud hambaaugule võivad viidata hamba suurenenud tundlikkus kuumale ja külmale, tundlikkus magusale ning hambavalu. 

Pildi allikas: Freepik

See tähendab, et kui inimene võtab ibuprofeeni peavalule, siis ei pea palaviku alandamiseks tarvitama eraldi paratsetamooli, kuna ibuprofeen langetab seda sama hästi. 

Sageli võib tekkida valearusaam, nagu oleks 500 mg paratsetamooli kangem 400 mg ibuprofeenist. 400 mg ibuprofeeni võrdub 1000 mg paratsetamooliga. Seega pole 500 mg paratsetamooli kangem kui 400 mg ibuprofeeni. 

Paratsetamooli peamine erinevus võrreldes ibuprofeeniga peitub selles, et paratsetamoolil ei ole põletikuvastast toimet – ta on vaid valuvaigisti ja palavikualandaja. 

Paratsetamooli peaksid valuvaigistina eelistama: 

• Eakamad inimesed 
  
• Inimesed, kes kasutavad vererõhuravimeid, südameravimeid või verevedeldajaid 
  
• Inimesed, kellel on diabeet või kõrgvererõhutõbi 
  
• Rasedad ja imetavad emad 
  
• Inimesed, kellel esineb mao ülehappesusega seotud haiguseid nagu kõrvetised või haavandid
  

Nagu paljude teiste ravimitega, ei sobi ka paratsetamool kõigile. Paratsetamool ei sobi maksahaigetele ja alkoholi kuritarvitajatele, sest ületades koguse 4 grammi ööpäevas (8 x 500 mg tabletti) on maksakahjustuse risk väga suur. Maksakahjustusega inimestel on tervete inimestega võrreldes suurem oht paratsetamooli üleannustamiseks. 

Ibuprofeeni peaksid valuvaigistina eelistama: 

• Nooremad inimesed, kellel ei ole kaasuvaid haiguseid ega keerukaid raviskeeme 
  
• Kui jäsemete valu on tekkinud trauma tagajärjel, näiteks liigeste ja lihaste rebestused, nihestused jne 
  
• Kui valu on tekkinud põletikust ja/või tursest, aga ka lihasvalu 
  
• Kui tegu on närvivaluga nagu peavalud, hamba- ja seljavalud 
  
• Lastel hammaste tulekuga kaasneva valu ja igemete turse korral (siirupi kujul) 
  

Nagu paljude teiste ravimitega, ei sobi ka ibuprofeen kõigile. Ibuprofeen vedeldab verd, sellepärast ei sobi see maohaavandite korral, raseduse 3. trimestri ajal ning kõrgvererõhutõve ja südamehaiguste esinemise korral, kuna vähendab vererõhuravimi toimet ja võib suurendada teatud südameravimite toksilisust. Ibuprofeen ei sobi ka diabeetikutele, sest muudab veresuhkru taset. 

Kas paratsetamooli ja ibuprofeeni võib ka samal ajal võtta? Paratsetamooli ja ibuprofeeni võib võtta erandkorras ka koos, sest nende toimemehhanism on erinev. Erandkorraks loetakse väga kõrget palavikku, mis ei allu ühele toimeainele, kui seda on võetud juba maksimaalses annuses. Selle erandkorras tarvitamise korral peab kahe annuse vahe olema pikem ehk umbes 8 tundi. 

Vajadusel küsi õige annuse kohta oma apteekrilt või arstilt. Apteeker saab alati õige ravimi ja selle dooside valimisel aidata. 

Pildi allikas: Freepik